Sunday, July 13, 2014
возможности и важные решения
порой многие из нас оказываются на распутье. в мире много возможностей. но то что верно для вас, можно понять лишь прислушиваясь к голосу души и сердца, и понять что сделает вас счастливым. счастье - понятие комплексное. оно может выражаться и в улыбке любимого человека, в деле которое вы выбираете делать на какой либо этап жизни, то от чего танцует ваше сердце и душа, а также в деле, которое вы выбираете делать на более длительный период жизни, а возможно и на всю жизнь, то в чем вы видите ваше жизненное призвание, или правильнее назвать - жизненную задачу.. но ведь она и есть - быть счастливым. если вас делает счастливым помогать другим, действительно нуждающихся в помощи людях, то дерзайте! если это желание от чистого сердца, жизнь откроет вам дверь. но не забывайте о себе, не разрешив собственные заморочки и непреодолев свои внутренние страхи, вы не сможете полноценно и адекватно помочь другим. порой, чтобы действительно помочь, приходится отложить собственную призму жизни, собственное мировозрение в сторону, как и предрассудки и закоренелые паттерны общества. порой приходится идти в слепую, доверьтесь собственной интуиции.а главное поверьте в себя. проверено. спасибо всем, кто мне помог осознать многие важные вещи - были ли это друзья, знакомые, случайные прохожие, люди стоящие в очереди в магазине. вы научили меня не опускать руки и поверить в то, что я могу вложить свой вклад в то, чтобы сделать этот мир лучше и идти к своей цели.
для кого то жизнь становится постоянной борьбой. но в сути своей это не так. мы появляемся на этот свет детями любви, но многие в силу жизненных обстоятельств, возможно собственных выборов, ослабленной воли, утраты веры в себя, потери доверия, финансовой ситуации, - забывают об этом. безнадежность, безвыходность - этого вокруг очень много. к сожалению, всем невозможно помочь. слёзы, с которыми просящая милостыню старушка ест мороженое, могут многое значить - детская радость, надежда и вера в то, что в этом мире есть что-то светлое и доброе. алкоголик, которому вы покупаете шоколадку, вы видели его глаза? такие мелочи для вас, но для этих людей и их души, бытия, сердца это много значит, а может это может что-то даже изменить. проявление любви и милосердия - это вовсе не обязательство, вы никому ничего не должны, вы просто отдаете от чистого сердца с надеждой на то, что вы сможете поправить ситуацию, пускай даже не радикально изменив ее, но подарив человеку возможно то, в чем он нуждается в тот момент.
Juhtumi kirjeldus ja mõni osa minu lõputööst, võimalik, et leiate midagi kasulikku, armastusega!
Oma lõputöös valisin kirjutada perekonna tähtsusest lapse elus ning lahutusest. Püüan käidelda teemasid mis on seotud lahutuse mõjuga lapse enesehinnagule, ning lähtuvalt sellest lapse käitumisega ning suhtlemisega igapäevases elus. Selle tööeesmärk on näidata seos perekondlikku õhkkonda ja lapse seisundi/käitumise vahel. See teema on tähtis ja aktuaalne seoses kliendiga, kellega, ma läbi viisin oma muusikateraapilist praktikat.
Kui hakkasin praktikat tegema, hakkasid mind järgmised küsimused huvitama: milline võiks olla seos kliendi hüsteeriliste seisundite ja vanemate lahutuse vahel, milline võiks olla seos perekondlikku õhkkonda ja lasteaias suhtlemisraskuste vahel? Selles töös püüan neid teemasid valgustada. Esimeses tööosas kirjutan perekonna tähtsusest, ema ja isa rollidest lapse elus, lahutusest ning hirmust ja psühhotraumast põhjustatud perekondlikke konfliktidega ja lahutusega. Teises osas on juhtumianalüüs ning kolmandas osas on lõputöökokkuvõte.
Tervis on täieliku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund. Et lapsel selline seisund tekkiks ja püsiks, et ta saaks normaalselt kasvada ja areneda, selleks vajab laps soojust ja hellust, armastust ja kindlust ning kaitstuse tunnet, mõistmist ja rõõmu, rõõmu ja rahuldust oma tegevusest. Lapse maailm on kodu ja seal olevad inimesed. Oma väärtust tunnetav, hästi funktsioneeriv, mõistev ja positiivne kodu on lapse esimene pelgupalk. Koduõhkkonda loovad vanemad ning sugulased ning selle hoidmine sellisena, et kodu oleks kõigil võrdselt hea olla on terve pere asi. Turvaline ja harmooniline kodu, kus hoolitakse lapsest ja teda armastatakse on väga tähtis lapse enesehinnangu arenguks (R.Cacciatore, 2010).
Perekondlikud seotussuhted ja suhted on väga tähtsad lapse jaoks. Laps jäljendab ja võtab kõike õige mudelina olgu see hea või halb. Suhted mõlema vanemaga on tähtsad lapse jaoks, need toetavad lapse sisemist terviklikkust ning annavad tasakaalustatud pildi maailma polaarsusest.
Emal ja isal on mõlemal oluline, kuid erinev roll perekonnas ja laste arengu toetamisel. Emaroll on ajaloo vältel olnud naise üheks põhirolliks. Ema hoolitseb, rahustab, toidab, on seotud lapse hea enesetunde ja arenguga. Ta on olulisel kohal lapse arengu toetajana, suhete hoidmisel ja tundelisel suhtlemisel lapsega. Isal on perekonnas olnud läbi aegade täita klassikaline mehe roll –majandusliku kindlustaja ja kaitsja roll. Lisaks sellele on isa kaaslane, hooldaja, abikaasa, moraalne tugi, eeskuju. Tema ülesannete hulka kuuluvad ka õpetamine ja mängimine. Isa mõjutab lapse arengut perekonnas ka läbi enda mitmete rollide. Ta on perekonnasomaette jõud, mis kõrvuti emaga moodustab perekondlike suhete mitmekülgse terviku. Ema on traditsiooniliselt hoolitseja ja toitja, isa piiride seadja ja „ukse"avaja maailma. Isa kaasamine kasvatusprotsessi on väga oluline, sest tema eemalejäämine laste kasvatamisest muudab kasvatuse ühekülgseks. Isa roll laste kasvatamisel on olulise tähtsusega, kui pöörata tähelepanu laste soolistele erinevustele ja vajadusele erinevate soorollide kujunemise aluseks olevate rolli eeskujude järele. Pere, kus on olemas mõlemad vanemad –ema ja isa –tuleb paremini toime ka kasvatusülesannetega (Tuuling 2007).
Lapse ja vanemate suhtlemist mõjutavad vanemate omavaheliste suhete kvaliteet ja küpsus, pere elustiil, majanduslik toimetulek ja tervislik seisund. Kodu loob lapse arengu –ja kasvutingimused ning annab esmased sotsiaalsed kogemused.Jälgides vanemaid, õpib laps, kuidas käituda, end
väljendada, tundeid näidata ja konflikte lahendada. Laps teeb seda, mida lapsevanem ees teeb ja õpib rohkem läbi vaatlemise kui korraldusi kuulates.
Lahutus ja laps
Kui vanemad lahutavad, lapsed kannatavad. Nende jaoks toob see kaasa stressi, kurbust, süütunnet, ärevust ning viha. Lapsed võivad saada vaimselt kahjustatud ja traumeeritud ning tunda end ebakindlalt kuni täiskasvanueani (P.K.Smith, H. Lowie, M. Blades, 2003)
Hirm
Lastepsühhiater H. Eiso raamatus "Tervete laste hirmud"väidab, et üheks sagedamaks lapseea psühhogeense (psühhika traumeerimise teel tekkiva) haigestumise põhjuseks on hirm. Hirm, mille
aluseks võib olla psühhotrauma (mida last ümbritsevad täiskasvanud tavaliselt teavad) või, sagedamini, kestev psühhikat traumeeriv situatsioon last ümbritsevas keskonnas, probleem millele ta ise lahendust ei leia. Kui see jääb täiskasvanute poolt märkamata ja lahendamata, ongi häda käes. Tasapisi kujuneb algul normaalsuse piires olnud hirmutunne lapse hingeelu ja selle kaudu kogu organismi harmooniat häirevaks teguriks ja saab aluseks neuroosi arengule. Eriti rasked on hirmud, mida põhjustavad kodused situatsioonid.
Nagu täiskasvanudki, reageerivad lapsed ületamata jäänud raskustele ja konfliktidele oma parajasti kõige tundlikuma elundi ja elundkonnaga, oma hinge seismograafiga. Kehalise ning vaimse tasakaalu häired võivad tiheneda psühhosomaatiliseks haiguseks. Hirm, eriti ähmane ja kauakestev, tähendab harmoonia nii rasket häiret, et ärakokkunud olevus satub kergesti nurjumise nõiaringi ning haigestub sedakaudu ka kehaliselt.
Hirmu teatatakse kui paljude psühhosomaatilise sfääri terviserikete ja seega paljude haiguste põhjustajat. Mõned teadlased näevad hirmu juuri sünni käigus algavas psühhotraumas. Just nooremate laste kehalise ja vaimse arengu häireid põhjustab äratuntavalt hirm. Hirm on ka kasvatuse mitmete tõrgete põhjuseks ning raskendab vääriti kinnistunud harjumuste muutmist. Hirmu võib olla igas eas lastel, kuid on olemas eriti mingis kindlas elusituatsioonis erinevaid hirmuperioode. Lapse mina peab hirmudest jagu saama, et vabalt isiksuseks areneda.(G.Eberlein, 1987)
Hirm ja suhtlemisraskused
Iga laps peaks tundma meeldivat turvalisust ning tal peaks olema võimalik igal ajal pöörduma usaldusisiku poole. Seepärast vajab iga laps lasteaias kohanemisaega, kuni ta saab kasvataja tunnistadausaldusisikuks. Kui turvalisustunnet pole, hakkab laps kartma, sellest areneb siis välja suhtlemisraskus. Laps vajab arenemiseks tuge -kodus peaks ta saama end hästi tunda. Kui sellist tuge ei saa, võib laps endasse pöörduda. Tema kapseldub endasse, on kinnine, ei seltsi teistega. see kinnisus viib niikaugele, et näiteks teised lapsed jätavad ta kõrvale, löövad mõnikord ilma põhjuseta, kusjuures laps isegi end ei kaitse. Ta on endaga üksi jäetud ja üksildane. Tõrjutud lapsel pole enamasti sõpru. Vanemad imestavad, et nende võsul pole kaaslasi, ega aima, et suhtlemisraskuse taga on varjus konflikt, näiteks pingeseisund perekonnas. Laps kes päevast päeva
elab riiu ja pahanduste keskel, muutub ebakindlaks. Olemasolev, kuid teadvustamata hirm toob tihti kaasa kontakti kaotamise ümbritseva miljööga. Seesugused lapsed elavad rohkem sissepoole. Nad anduvad fantaasiale ning unistustele ja püüavad niimoodi argielust mööda vaadata.
Psühhotrauma ja ego kaitse
Oma raamatus Ego kaitsemehhanismid, Maria Teiverlaur kirjutab sellest, et psühhotraumad mõjuvad käitumisele ja võivad isegi muuta iseloomu. Reageerimine psühhotraumadele oleneb isiksusest tervikuna: selle küpsusest ja psühhilise pinge taluvusest. Pikaajalise emotsionaalse stressi või ägeda psühhotrauma tagajärjel muutub inimese enesehinnang tavaliselt ebastabiilseks ja sellel juhul hakkab ta kasutama ego kaitsemehhanisme. Tugev psühhotrauma (antud juhtumis psühhotrauma on põhjustatud vanematevaheliste konfliktidega ja lahutusega) tekitab inimeses tavaliselt ägeda stressireaktsiooni. Väga tüüpiline on algstaadium, millele on iseloomulik nõutus, mõningane teadvuse kitsenemine, tähelepanu ahenemine, desorientatsioon. Sellele võib järgneda isoleerumine ümbritsevast situatsioonist või rahutus ja hüpperaktiivsus. Tavaliselt esinevad hirm ja vegetatiivsed sümptoomid. Psühhotraumeerivad olukorrad võivad olla ka pikaajalised, mille tagajärjel süveneb inimeses neurotism ja fikseerub meeleoluhäire. Teada on et lahendamata konfliktid suurendavad ego kaitsemehhanismide aktiveerumist. Ego kaitsete aktiveerimisel võib inimese juures sageli täheldada enesekindlusetust ja kartlikkust. Psühhotraumade ja pikaleveninud emotsionaalse stressi korral langeb tavaliselt inimese enesehinnang. Madal enesehinnang toob endaga kaasa inimese tundlikkuse kasvu ümbritseva suhtes, aga samuti lõhe tekkimise iseenda ja ümbritseva vahel. Ego kaitseteta häviks inimese positiivne enesehinnang kiiresti. Ego kaitsemehhanismid aitavad psühhotraumat ületada. Need vähendavad traumeeriva faktori tähtsust, tõstavad enesehinnagu ja vähendavad ebaedukate tegevuste hinda. Tänu ego kaitsetele saab üks säilitada ego stabiilsust mis on eluliselt väga vajalik. Lapse ego kaitsemehhanismide tekkele avaldab olulist mõju tema suhe emaga. Ema lähedust ja hoolitsust vähe tundnud lapsel tekib sageli protest, meeleheide ja passiivsus (J.Bowlby, 1951) Väga mõjuvõimsate emade lastel areneb aga närvilisus ja hiljem kujunevad nende laste iseloomulikemateks joonteks püsivus, hirmud, ärevus ja alandlikkus.
Lapsed on vanemate lahutusesituatsioonis või vanematevahelise konfliktide olukorras on suure stressi ja pingete all, nad on traumeeritud ja nende enesetunne ning enesehinnang kannatavad.
Lahendus
Selleks et lapsel aidata on vaja tema fantaasiamaailma siseneda ning luua tasakaal, selgitada välja lapse loovvõimed ja aidata neil avalduda. Maalimine, joonistamine, muusikategemine, laulmine -praktilised tegevusliigid, mida laps vajab et olla õnnelik. Kui laps näeb, et ta on midagi saavutanud, osanud midagi valmis teha, muutub ta vabaks ja rõõmsaks. See laseb üle saada kammitsetusest ja hirmutundest ning suhtlemisraskus kaob (G.Eberlein, 1987).
Muusikateraapia on selles olukorras suurepärane vahend. Antud juhtumis lähtun toetava muusikateraapiast ja psühhodünaamilisest lähenemisest. Nende eesmärk on toetada ja korrastada indiviidi isiksust ja tasakaalu, nii et ta suudaks paremini tulla toime iseenda ja ümbritsevaga. Eesmärguline on probleemide leevendamine või kaotamine. Toetakse ego kohanemist ja kaitsetega seotud tegevusi ning aidatakse luua uusi. Teraapia põhineb positiivsel ülekandel, ehk terapeut edastab aksepteerimist, mõistmist ja toetust. Olen valinud just selle valdkonda, sest kliendi näidustustega on see valdkond effektiivne (stress, meeleolu ja ärevushäired, suhteprobleemid, madal enesehinnang). Praktikas kasutan vaba ja assotsiatiivset improvisatsiooni, projektiivset kuulamist, kujutlusmatkasid.
Juhtumikirjeldus:
Kliendiks on Anna, 6-aastane tüdruk, esmapilgust väga rahulik tüdruk. Ema sõnadest juhtuvad tal üsna tihti hüsteerilised seisundid. Tüdruk võib nutta ja karjuda väga pikalt, kui ei saa hakkama mõne asjaga, näiteks kui joonistab ja pilt ei tule nii ilusaks kui tahaks.
Vanemate abielu lagunes. Üle 2 aasta elasid vanemad veel koos, kuid riidlesid väga tihti, lapse silmade ees. Mõnikord tüdruk segas ka sisse, sest tahtis panna lõppu riidlemisele. Ema sõnadest tüdruk eriti ei taha isaga suhelda, on kuri tema peale. Ema mõnikord karjub Anna peale, sest ta teeb asju mitte niimoodi nagu peaks. Anna tahaks mängida vennaga rohkem, kuid vend on kogu aeg arvutis. Tema kiiusatakse lasteaias.
Ema ja isa praegu ei ela koos. Ema koos Annaga kolisid ema uue peiga juurde. Annal on pidevalt hirm et ema ei tule tema järgi lasteaeda. Emal on vähe aega selleks, et lapsega olla. Tal on kogu aeg teisi asju teha –töötada või sõbrannade juures käia. Tavaliselt võtab last kaasa kui läheb külla, kuid laps on sellepärast pinges, sest talle ei meeldi kuskile joostakogu aeg ja tahaks rohkem rahu ja kodus olemist.
Laps vajab teraapiat, sest tal on palju stressi ja valu seoses selle situatsiooniga peres.
Tüdruk on olnud pikaajalise emotsionaalse stressi all (rohkem kui 2 aastat) ning sai psühhotrauma seoses vanemate lahutusega ja konfliktidega nende vahel, mis toimusid pidevalt. Arvan, et need olukorras tekitasid temas hirmu, mis omal ajal tekitas teisi probleeme, ehk on viinud hüsteeriliste seisundite juurde ning raskustele suhtlemises teiste lastega lasteaias, temas on istunud hirm ja enesehinnang kannatas.
Muusikateraapia eesmärgideks on lapse stressi maandumine ja võimalikke traumadega töötamine. Kasutatavateks tehnikateks on musitseerimine, muusika visualiseerimine (vaba muusikaline kujutlus, vabad assotsiatsioonid, kujutlusmatkad), muusika ja kunstilised väljendusvahendid (joonistamine või maalimine, voolimine), relaksatsioon muusika abil.
Otsustasin just need tehnikad kasutada, eriti musitseerimist ja joonistamist, sest lapsele on lihtsam suhelda musitseerimise, mängu ja joonistamise kaudu. Soovin ka paar sõna kirjutada mänguteraapiast, mille tehnikat olen praktikas osaliselt kasutanud.
Oma raamatus mänguteraapiast G.L.Lendret kirjutab et mänguasjad on lapse jaoks sõnad, ning mäng on kõne. Mäng on vahend selleks et oma tundeid ja emotsioone väljendada, et uurida suhteid ning end realiseeruda. Lapsed võivad kasutada mängu selleks, et öelda midagi, mis nad ei julge teha. Mäng võib avaldada seda, mis laps on läbi elanud, neid tahteid, unistusi ja vajadusi, mis lapsel tekitavad. Mängus suunab laps end enda mineviku vastu, pidevalt ümberhindades end enda oleviku vastu mängulises protsessis. Sellisel juhul, laps pidevalt avastab enda jaoks uuesti või hindab ümber oma mina pilti, enda võimalusi ja kohustusi, muutusi enda suhetes maailmaga. Sarnasel moel laps enda mängus püüab ka käidelda oma probleeme ja konflikte, ning juhendab oma tundeid ülesse. Oma mänguga võivad lapsed väljendada ka agressivseid emotsioone, kurbust ning viha –need tunded, millest nemad võib olla ei julge avalikult täiskasvanutega rääkida või neid näidata. Traumeeriva sündmuse läbi elamine mängu kaudu aitab last vabastada valust ja pingetest mis olid põhjustatud selle sündmusega. Meie teraapia protsessis olen kasutanud muusikaristadel mängu just selle eesmärgiga.
Kujutlusmatkasid ja relaksatsiooni muusika abil otsustasin teha sellepärast, et laps on pidevalt pinges, ja kujutlusmatkad ja relaksatsioon on abiks et need pinged maanduda. Ka selleks et mõneid emotsioone läbi elada või mõned emotsioonid, mis on alla surutud ülesse tuua.
Esimeste 3 seansside jooksul tegime palju harjutusi, mis olid suunatud just enesekehtestamisele, tööle enesehinnanguga ja pingete maandumisele. Need protsessid hakkasid käima, ja oli näha, et Anna muutus enesekindlamaks. Edasised seanssid ei olnud nii põhjalikult plaanitud, ning võtsin need teemad, mis olid aktuaalsed tüdruku jaoks siin ja praegu. Nende seansside jooksul kas Anna on läbi elanud tundeid seotud probleemse situatsiooniga, või siis rääkisime nendest situatsioonidest mis talle muret teevad. Kasutasin selle viisi, mis oli mugavaim ja turvaliseim Anna jaoks. Kui ta ei tahtnud rääkida, siis joonistas või kasutas muusikaristaid eneseväljenduse jaoks ning suhtlemiseks. Mina teda ei pressinud. Arvan, et see oli tähtis anda talle võimalust valida suhtlemisviisi. Arvan, et sellel moel, laps on avalikkuim enda muresid tunnistama ja neid läbi töötama kas joonistamise, instrumendil mängimise või vestluse kaudu. Sõnade valikus seisundi karakteriseerumiseks Anna on väga tihti kasutanud sõna ’’rõõm’’, isegi kui 5 minutit ennem selle oli tunda, et tal on kurb. Mu arvates, see tundub pigem nagu konstruktiivne kaitsemehhanism, mis aitab talle vaimse ja emotsionaalse tasakaalu hoida raskemates elusituatsioonides. Mõnes momendis tema ka eitas probleemi olekut, kui hiljem tunnistas, et probleem ikkagi on. See samm siiruse ja aususe vastu on väga julge ning mu arvates, see teeb teraapilist protsessi edukamaks, sest siis hakatakse probleemiga töötama, mitte selle ignoreerima või eitama. Selle tõstetakse ülesse. Kui esimesed seanssid tundusid rohkem meelelahutavad tüdruku jaoks (isegi kui need oli tähtsad enda protsessidega), kui tüdrukul oli rohkem lõõbus olla, siis järgmistel seanssidel töömuutus tõsisemaks ning võtsime teemasid mis oli väga olulised Anna jaoks selleks, et turvaliselt end tunda igapäevases elus. Teraapilise protsessi käigus tüdruk muutus nähtavalt rahulikkumaks ja ei olnud enam kärsitu, hakkas rääkima ja jutustama asju mitte läbinaeratuse, aga tõsisemalt. Loodetavasti, ka tema suhtumine probleemsetele situatsioonidele, ehk koduses olukorras ning lasteaias, läks ka
pehmemaks, ning temas toimus nende olukordade ja tõdede aksepteerimine. Sai ka sõpru lasteaias, mis on juba suur samm.
Enda suhtes, võin öelda, et esimesed 2-3 seanssi olid kõige raskemad, sest ei olnud veel harjunud protsessi juhtima ning ka ei osanud veel õigeid küsimusi küsida. Järgmised seanssid läksid kergemaks, siis oli juba kergem küsimusi küsida, kui ikkagi saan aru, et ei ole veel teadmisi antud valdkonnas selleks, et kliendi probleemi kiirelt analüüsida ja võimalikku sobilkku tegevust kiirelt leida. Mõnikord võttis aega kuni sain edasi liikuda teraapia seanssiga.
Ma arvan, et selles juhtumis, stressi maandumiseeesmärgid on täidetud, Anna läks rahulikkumaks võrreldes esimeste 2 seanssidega. Psühhotraumaga töötamine on pikk protsess ja võib võtta aastaid. Tähtsateks sammudeks on juba see, et tundub, et on käimas olevaid tõdete aksepteerimise protsess.
Lapse paranemisel psühhoteraapilise ravi tulemusena on väga oluline osa lapsevanematel. Lapsevanema aktiivse abita ei ole peaaegu võimalik last ravida. Selle juhtumi praktika kitsas koht on see, et lapsevanemad ei võetud aktiivset osa teraapilises tegevuses. Kui lapskäib teraapias ning pärast läheb koju, kus on kriitiline olukord, siis teraapia resultaadid ei ole sellised, kui nad oleks olukorras kus vanemad osaleks teraapia protsessis. Muidugi, laps saab tugi terapeudi poolt, kuid ikkagi, võimsam protsess on kui vanemad osalevad ning toetavad last ka kodus.
Rääkisin Anna emaga 6 kuud peale teraapia lõpetamist. Tüdruk sai julgemaks eneseväljendamiseks, sai uusi sõpru ning talle meeldib lasteaias käia, sai rahulikkumaks ja hüsteerilisi seisundeid peaaegu ei ole. See tõesti annab tunda rõõmu, et selle väikese inimese elu muutus paremaks ja täiuslikkumaks.
Kasutatud kirjandus:
Teiverlaur, M. (2003). Ego kaitsemehhanismid. Kuidas me prühholoogiliselt kaitseme oma mina.Külim
Pehk, A., Elenurm, T., Rüütel, E.,Tomberg, M., Visnapuu, P. (2001).Loomismäng, Tallinn
Eberlein, G.(2003), Tervete laste hirmud,Valgus
Smith, P.K., Lowie,H., Blades,M(2003). Laste arengu mõistmine, 4.väljaanne, TLÜKirjastus
Mangs, K., Martell, B. (1995). Psühhoanalüütiline arengukäsitlus 0-20 eluaastani, Lund
Cacciatore, R., Korteniemi-Poikela, E., Muovineli, M. (2010). Kuidas toetada laste ja noorte enesehinnangut. Tallinn.
Lendret, G.L. (1994). Игроваятерапия: искусствоотношений. Moskva
Tuuling,L.(2007).Isaga koos on kasvada hea.http://www.lasteaed.net/2007/12/12/isaga-koos-on-kasvada-hea/
Keerberg, A. (26.11.2013). Lahutusest ja selle mõjust pereliikmetele.http://tnk.tartu.ee/0lahutusest.html
Kui hakkasin praktikat tegema, hakkasid mind järgmised küsimused huvitama: milline võiks olla seos kliendi hüsteeriliste seisundite ja vanemate lahutuse vahel, milline võiks olla seos perekondlikku õhkkonda ja lasteaias suhtlemisraskuste vahel? Selles töös püüan neid teemasid valgustada. Esimeses tööosas kirjutan perekonna tähtsusest, ema ja isa rollidest lapse elus, lahutusest ning hirmust ja psühhotraumast põhjustatud perekondlikke konfliktidega ja lahutusega. Teises osas on juhtumianalüüs ning kolmandas osas on lõputöökokkuvõte.
Tervis on täieliku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund. Et lapsel selline seisund tekkiks ja püsiks, et ta saaks normaalselt kasvada ja areneda, selleks vajab laps soojust ja hellust, armastust ja kindlust ning kaitstuse tunnet, mõistmist ja rõõmu, rõõmu ja rahuldust oma tegevusest. Lapse maailm on kodu ja seal olevad inimesed. Oma väärtust tunnetav, hästi funktsioneeriv, mõistev ja positiivne kodu on lapse esimene pelgupalk. Koduõhkkonda loovad vanemad ning sugulased ning selle hoidmine sellisena, et kodu oleks kõigil võrdselt hea olla on terve pere asi. Turvaline ja harmooniline kodu, kus hoolitakse lapsest ja teda armastatakse on väga tähtis lapse enesehinnangu arenguks (R.Cacciatore, 2010).
Perekondlikud seotussuhted ja suhted on väga tähtsad lapse jaoks. Laps jäljendab ja võtab kõike õige mudelina olgu see hea või halb. Suhted mõlema vanemaga on tähtsad lapse jaoks, need toetavad lapse sisemist terviklikkust ning annavad tasakaalustatud pildi maailma polaarsusest.
Emal ja isal on mõlemal oluline, kuid erinev roll perekonnas ja laste arengu toetamisel. Emaroll on ajaloo vältel olnud naise üheks põhirolliks. Ema hoolitseb, rahustab, toidab, on seotud lapse hea enesetunde ja arenguga. Ta on olulisel kohal lapse arengu toetajana, suhete hoidmisel ja tundelisel suhtlemisel lapsega. Isal on perekonnas olnud läbi aegade täita klassikaline mehe roll –majandusliku kindlustaja ja kaitsja roll. Lisaks sellele on isa kaaslane, hooldaja, abikaasa, moraalne tugi, eeskuju. Tema ülesannete hulka kuuluvad ka õpetamine ja mängimine. Isa mõjutab lapse arengut perekonnas ka läbi enda mitmete rollide. Ta on perekonnasomaette jõud, mis kõrvuti emaga moodustab perekondlike suhete mitmekülgse terviku. Ema on traditsiooniliselt hoolitseja ja toitja, isa piiride seadja ja „ukse"avaja maailma. Isa kaasamine kasvatusprotsessi on väga oluline, sest tema eemalejäämine laste kasvatamisest muudab kasvatuse ühekülgseks. Isa roll laste kasvatamisel on olulise tähtsusega, kui pöörata tähelepanu laste soolistele erinevustele ja vajadusele erinevate soorollide kujunemise aluseks olevate rolli eeskujude järele. Pere, kus on olemas mõlemad vanemad –ema ja isa –tuleb paremini toime ka kasvatusülesannetega (Tuuling 2007).
Lapse ja vanemate suhtlemist mõjutavad vanemate omavaheliste suhete kvaliteet ja küpsus, pere elustiil, majanduslik toimetulek ja tervislik seisund. Kodu loob lapse arengu –ja kasvutingimused ning annab esmased sotsiaalsed kogemused.Jälgides vanemaid, õpib laps, kuidas käituda, end
väljendada, tundeid näidata ja konflikte lahendada. Laps teeb seda, mida lapsevanem ees teeb ja õpib rohkem läbi vaatlemise kui korraldusi kuulates.
Lahutus ja laps
Kui vanemad lahutavad, lapsed kannatavad. Nende jaoks toob see kaasa stressi, kurbust, süütunnet, ärevust ning viha. Lapsed võivad saada vaimselt kahjustatud ja traumeeritud ning tunda end ebakindlalt kuni täiskasvanueani (P.K.Smith, H. Lowie, M. Blades, 2003)
| PsühhPPsühholoog ja pereterpeut Aita Keerberg kirjutab oma artiklis: "Lahutuse läbi kaotab laps ühe vanema, seega vanema näol samastumisobjekti, soorolli õppimise mudeli või partneri. Kaob üks senine autoriteedi objekt, misläbi muutub pere senine hierarhia. Eriti peres, kus enne oli peamiseks autoriteediks perest lahkunud isa, võivad lapsed lahutuse järgselt olla segaduses, kui nad peavad kuuletuma emale.Põlvkondade vahelised piirid võivad muutuda ebamääraseks, kuna laste kasvatamise eest jääb vastutavaks vaid üks vanem, kellel puudub partneri emotsionaalne ja materiaalne toetus.Kuna enamasti muutub lahutusega seoses pere sotsiaalne staatus -sissetulekud vähenevad ning elatustase alaneb, siis kannatab ka laste vajaduste rahuldamine ning nende enesehinnang. Juhul, kui üks või mõlemad vanemad abielluvad uuesti, kerkivad tüüpilised kasupere ja kasuvanemate probleemid. -lapse jaoks võtab see ka aega harjuda uue inimesega –ema või isa partneriga. Vanemate düsfunktsionaalne abielu võib ka lastele põhjustada palju kannatusi, kui lapsed näevad-kuulevad vanemate vahelisi konflikte, nende agressiivset käitumist üksteise suhtes, kogevad vanemate kannatusi ja meeleheidet; abielu ja iseendaga rahulolematud vanemad käituvad ebaadekvaatselt oma lastega: elavad nende peal välja oma agressiooni, ei mõista neid, kuna on hõivatud enda ja abieluprobleemidega, ei märka laste vajadusi ja probleeme; omavahel vaenujalal olevad vanemad otsivad liitu lastega, halvustavad teist vanemat üritades sel viisil õigustada oma käitumist". |
Hirm
Lastepsühhiater H. Eiso raamatus "Tervete laste hirmud"väidab, et üheks sagedamaks lapseea psühhogeense (psühhika traumeerimise teel tekkiva) haigestumise põhjuseks on hirm. Hirm, mille
aluseks võib olla psühhotrauma (mida last ümbritsevad täiskasvanud tavaliselt teavad) või, sagedamini, kestev psühhikat traumeeriv situatsioon last ümbritsevas keskonnas, probleem millele ta ise lahendust ei leia. Kui see jääb täiskasvanute poolt märkamata ja lahendamata, ongi häda käes. Tasapisi kujuneb algul normaalsuse piires olnud hirmutunne lapse hingeelu ja selle kaudu kogu organismi harmooniat häirevaks teguriks ja saab aluseks neuroosi arengule. Eriti rasked on hirmud, mida põhjustavad kodused situatsioonid.
Nagu täiskasvanudki, reageerivad lapsed ületamata jäänud raskustele ja konfliktidele oma parajasti kõige tundlikuma elundi ja elundkonnaga, oma hinge seismograafiga. Kehalise ning vaimse tasakaalu häired võivad tiheneda psühhosomaatiliseks haiguseks. Hirm, eriti ähmane ja kauakestev, tähendab harmoonia nii rasket häiret, et ärakokkunud olevus satub kergesti nurjumise nõiaringi ning haigestub sedakaudu ka kehaliselt.
Hirmu teatatakse kui paljude psühhosomaatilise sfääri terviserikete ja seega paljude haiguste põhjustajat. Mõned teadlased näevad hirmu juuri sünni käigus algavas psühhotraumas. Just nooremate laste kehalise ja vaimse arengu häireid põhjustab äratuntavalt hirm. Hirm on ka kasvatuse mitmete tõrgete põhjuseks ning raskendab vääriti kinnistunud harjumuste muutmist. Hirmu võib olla igas eas lastel, kuid on olemas eriti mingis kindlas elusituatsioonis erinevaid hirmuperioode. Lapse mina peab hirmudest jagu saama, et vabalt isiksuseks areneda.(G.Eberlein, 1987)
Hirm ja suhtlemisraskused
Iga laps peaks tundma meeldivat turvalisust ning tal peaks olema võimalik igal ajal pöörduma usaldusisiku poole. Seepärast vajab iga laps lasteaias kohanemisaega, kuni ta saab kasvataja tunnistadausaldusisikuks. Kui turvalisustunnet pole, hakkab laps kartma, sellest areneb siis välja suhtlemisraskus. Laps vajab arenemiseks tuge -kodus peaks ta saama end hästi tunda. Kui sellist tuge ei saa, võib laps endasse pöörduda. Tema kapseldub endasse, on kinnine, ei seltsi teistega. see kinnisus viib niikaugele, et näiteks teised lapsed jätavad ta kõrvale, löövad mõnikord ilma põhjuseta, kusjuures laps isegi end ei kaitse. Ta on endaga üksi jäetud ja üksildane. Tõrjutud lapsel pole enamasti sõpru. Vanemad imestavad, et nende võsul pole kaaslasi, ega aima, et suhtlemisraskuse taga on varjus konflikt, näiteks pingeseisund perekonnas. Laps kes päevast päeva
elab riiu ja pahanduste keskel, muutub ebakindlaks. Olemasolev, kuid teadvustamata hirm toob tihti kaasa kontakti kaotamise ümbritseva miljööga. Seesugused lapsed elavad rohkem sissepoole. Nad anduvad fantaasiale ning unistustele ja püüavad niimoodi argielust mööda vaadata.
Psühhotrauma ja ego kaitse
Oma raamatus Ego kaitsemehhanismid, Maria Teiverlaur kirjutab sellest, et psühhotraumad mõjuvad käitumisele ja võivad isegi muuta iseloomu. Reageerimine psühhotraumadele oleneb isiksusest tervikuna: selle küpsusest ja psühhilise pinge taluvusest. Pikaajalise emotsionaalse stressi või ägeda psühhotrauma tagajärjel muutub inimese enesehinnang tavaliselt ebastabiilseks ja sellel juhul hakkab ta kasutama ego kaitsemehhanisme. Tugev psühhotrauma (antud juhtumis psühhotrauma on põhjustatud vanematevaheliste konfliktidega ja lahutusega) tekitab inimeses tavaliselt ägeda stressireaktsiooni. Väga tüüpiline on algstaadium, millele on iseloomulik nõutus, mõningane teadvuse kitsenemine, tähelepanu ahenemine, desorientatsioon. Sellele võib järgneda isoleerumine ümbritsevast situatsioonist või rahutus ja hüpperaktiivsus. Tavaliselt esinevad hirm ja vegetatiivsed sümptoomid. Psühhotraumeerivad olukorrad võivad olla ka pikaajalised, mille tagajärjel süveneb inimeses neurotism ja fikseerub meeleoluhäire. Teada on et lahendamata konfliktid suurendavad ego kaitsemehhanismide aktiveerumist. Ego kaitsete aktiveerimisel võib inimese juures sageli täheldada enesekindlusetust ja kartlikkust. Psühhotraumade ja pikaleveninud emotsionaalse stressi korral langeb tavaliselt inimese enesehinnang. Madal enesehinnang toob endaga kaasa inimese tundlikkuse kasvu ümbritseva suhtes, aga samuti lõhe tekkimise iseenda ja ümbritseva vahel. Ego kaitseteta häviks inimese positiivne enesehinnang kiiresti. Ego kaitsemehhanismid aitavad psühhotraumat ületada. Need vähendavad traumeeriva faktori tähtsust, tõstavad enesehinnagu ja vähendavad ebaedukate tegevuste hinda. Tänu ego kaitsetele saab üks säilitada ego stabiilsust mis on eluliselt väga vajalik. Lapse ego kaitsemehhanismide tekkele avaldab olulist mõju tema suhe emaga. Ema lähedust ja hoolitsust vähe tundnud lapsel tekib sageli protest, meeleheide ja passiivsus (J.Bowlby, 1951) Väga mõjuvõimsate emade lastel areneb aga närvilisus ja hiljem kujunevad nende laste iseloomulikemateks joonteks püsivus, hirmud, ärevus ja alandlikkus.
Lapsed on vanemate lahutusesituatsioonis või vanematevahelise konfliktide olukorras on suure stressi ja pingete all, nad on traumeeritud ja nende enesetunne ning enesehinnang kannatavad.
Lahendus
Selleks et lapsel aidata on vaja tema fantaasiamaailma siseneda ning luua tasakaal, selgitada välja lapse loovvõimed ja aidata neil avalduda. Maalimine, joonistamine, muusikategemine, laulmine -praktilised tegevusliigid, mida laps vajab et olla õnnelik. Kui laps näeb, et ta on midagi saavutanud, osanud midagi valmis teha, muutub ta vabaks ja rõõmsaks. See laseb üle saada kammitsetusest ja hirmutundest ning suhtlemisraskus kaob (G.Eberlein, 1987).
Muusikateraapia on selles olukorras suurepärane vahend. Antud juhtumis lähtun toetava muusikateraapiast ja psühhodünaamilisest lähenemisest. Nende eesmärk on toetada ja korrastada indiviidi isiksust ja tasakaalu, nii et ta suudaks paremini tulla toime iseenda ja ümbritsevaga. Eesmärguline on probleemide leevendamine või kaotamine. Toetakse ego kohanemist ja kaitsetega seotud tegevusi ning aidatakse luua uusi. Teraapia põhineb positiivsel ülekandel, ehk terapeut edastab aksepteerimist, mõistmist ja toetust. Olen valinud just selle valdkonda, sest kliendi näidustustega on see valdkond effektiivne (stress, meeleolu ja ärevushäired, suhteprobleemid, madal enesehinnang). Praktikas kasutan vaba ja assotsiatiivset improvisatsiooni, projektiivset kuulamist, kujutlusmatkasid.
Juhtumikirjeldus:
Kliendiks on Anna, 6-aastane tüdruk, esmapilgust väga rahulik tüdruk. Ema sõnadest juhtuvad tal üsna tihti hüsteerilised seisundid. Tüdruk võib nutta ja karjuda väga pikalt, kui ei saa hakkama mõne asjaga, näiteks kui joonistab ja pilt ei tule nii ilusaks kui tahaks.
Vanemate abielu lagunes. Üle 2 aasta elasid vanemad veel koos, kuid riidlesid väga tihti, lapse silmade ees. Mõnikord tüdruk segas ka sisse, sest tahtis panna lõppu riidlemisele. Ema sõnadest tüdruk eriti ei taha isaga suhelda, on kuri tema peale. Ema mõnikord karjub Anna peale, sest ta teeb asju mitte niimoodi nagu peaks. Anna tahaks mängida vennaga rohkem, kuid vend on kogu aeg arvutis. Tema kiiusatakse lasteaias.
Ema ja isa praegu ei ela koos. Ema koos Annaga kolisid ema uue peiga juurde. Annal on pidevalt hirm et ema ei tule tema järgi lasteaeda. Emal on vähe aega selleks, et lapsega olla. Tal on kogu aeg teisi asju teha –töötada või sõbrannade juures käia. Tavaliselt võtab last kaasa kui läheb külla, kuid laps on sellepärast pinges, sest talle ei meeldi kuskile joostakogu aeg ja tahaks rohkem rahu ja kodus olemist.
Laps vajab teraapiat, sest tal on palju stressi ja valu seoses selle situatsiooniga peres.
Tüdruk on olnud pikaajalise emotsionaalse stressi all (rohkem kui 2 aastat) ning sai psühhotrauma seoses vanemate lahutusega ja konfliktidega nende vahel, mis toimusid pidevalt. Arvan, et need olukorras tekitasid temas hirmu, mis omal ajal tekitas teisi probleeme, ehk on viinud hüsteeriliste seisundite juurde ning raskustele suhtlemises teiste lastega lasteaias, temas on istunud hirm ja enesehinnang kannatas.
Muusikateraapia eesmärgideks on lapse stressi maandumine ja võimalikke traumadega töötamine. Kasutatavateks tehnikateks on musitseerimine, muusika visualiseerimine (vaba muusikaline kujutlus, vabad assotsiatsioonid, kujutlusmatkad), muusika ja kunstilised väljendusvahendid (joonistamine või maalimine, voolimine), relaksatsioon muusika abil.
Otsustasin just need tehnikad kasutada, eriti musitseerimist ja joonistamist, sest lapsele on lihtsam suhelda musitseerimise, mängu ja joonistamise kaudu. Soovin ka paar sõna kirjutada mänguteraapiast, mille tehnikat olen praktikas osaliselt kasutanud.
Oma raamatus mänguteraapiast G.L.Lendret kirjutab et mänguasjad on lapse jaoks sõnad, ning mäng on kõne. Mäng on vahend selleks et oma tundeid ja emotsioone väljendada, et uurida suhteid ning end realiseeruda. Lapsed võivad kasutada mängu selleks, et öelda midagi, mis nad ei julge teha. Mäng võib avaldada seda, mis laps on läbi elanud, neid tahteid, unistusi ja vajadusi, mis lapsel tekitavad. Mängus suunab laps end enda mineviku vastu, pidevalt ümberhindades end enda oleviku vastu mängulises protsessis. Sellisel juhul, laps pidevalt avastab enda jaoks uuesti või hindab ümber oma mina pilti, enda võimalusi ja kohustusi, muutusi enda suhetes maailmaga. Sarnasel moel laps enda mängus püüab ka käidelda oma probleeme ja konflikte, ning juhendab oma tundeid ülesse. Oma mänguga võivad lapsed väljendada ka agressivseid emotsioone, kurbust ning viha –need tunded, millest nemad võib olla ei julge avalikult täiskasvanutega rääkida või neid näidata. Traumeeriva sündmuse läbi elamine mängu kaudu aitab last vabastada valust ja pingetest mis olid põhjustatud selle sündmusega. Meie teraapia protsessis olen kasutanud muusikaristadel mängu just selle eesmärgiga.
Kujutlusmatkasid ja relaksatsiooni muusika abil otsustasin teha sellepärast, et laps on pidevalt pinges, ja kujutlusmatkad ja relaksatsioon on abiks et need pinged maanduda. Ka selleks et mõneid emotsioone läbi elada või mõned emotsioonid, mis on alla surutud ülesse tuua.
Esimeste 3 seansside jooksul tegime palju harjutusi, mis olid suunatud just enesekehtestamisele, tööle enesehinnanguga ja pingete maandumisele. Need protsessid hakkasid käima, ja oli näha, et Anna muutus enesekindlamaks. Edasised seanssid ei olnud nii põhjalikult plaanitud, ning võtsin need teemad, mis olid aktuaalsed tüdruku jaoks siin ja praegu. Nende seansside jooksul kas Anna on läbi elanud tundeid seotud probleemse situatsiooniga, või siis rääkisime nendest situatsioonidest mis talle muret teevad. Kasutasin selle viisi, mis oli mugavaim ja turvaliseim Anna jaoks. Kui ta ei tahtnud rääkida, siis joonistas või kasutas muusikaristaid eneseväljenduse jaoks ning suhtlemiseks. Mina teda ei pressinud. Arvan, et see oli tähtis anda talle võimalust valida suhtlemisviisi. Arvan, et sellel moel, laps on avalikkuim enda muresid tunnistama ja neid läbi töötama kas joonistamise, instrumendil mängimise või vestluse kaudu. Sõnade valikus seisundi karakteriseerumiseks Anna on väga tihti kasutanud sõna ’’rõõm’’, isegi kui 5 minutit ennem selle oli tunda, et tal on kurb. Mu arvates, see tundub pigem nagu konstruktiivne kaitsemehhanism, mis aitab talle vaimse ja emotsionaalse tasakaalu hoida raskemates elusituatsioonides. Mõnes momendis tema ka eitas probleemi olekut, kui hiljem tunnistas, et probleem ikkagi on. See samm siiruse ja aususe vastu on väga julge ning mu arvates, see teeb teraapilist protsessi edukamaks, sest siis hakatakse probleemiga töötama, mitte selle ignoreerima või eitama. Selle tõstetakse ülesse. Kui esimesed seanssid tundusid rohkem meelelahutavad tüdruku jaoks (isegi kui need oli tähtsad enda protsessidega), kui tüdrukul oli rohkem lõõbus olla, siis järgmistel seanssidel töömuutus tõsisemaks ning võtsime teemasid mis oli väga olulised Anna jaoks selleks, et turvaliselt end tunda igapäevases elus. Teraapilise protsessi käigus tüdruk muutus nähtavalt rahulikkumaks ja ei olnud enam kärsitu, hakkas rääkima ja jutustama asju mitte läbinaeratuse, aga tõsisemalt. Loodetavasti, ka tema suhtumine probleemsetele situatsioonidele, ehk koduses olukorras ning lasteaias, läks ka
pehmemaks, ning temas toimus nende olukordade ja tõdede aksepteerimine. Sai ka sõpru lasteaias, mis on juba suur samm.
Enda suhtes, võin öelda, et esimesed 2-3 seanssi olid kõige raskemad, sest ei olnud veel harjunud protsessi juhtima ning ka ei osanud veel õigeid küsimusi küsida. Järgmised seanssid läksid kergemaks, siis oli juba kergem küsimusi küsida, kui ikkagi saan aru, et ei ole veel teadmisi antud valdkonnas selleks, et kliendi probleemi kiirelt analüüsida ja võimalikku sobilkku tegevust kiirelt leida. Mõnikord võttis aega kuni sain edasi liikuda teraapia seanssiga.
Ma arvan, et selles juhtumis, stressi maandumiseeesmärgid on täidetud, Anna läks rahulikkumaks võrreldes esimeste 2 seanssidega. Psühhotraumaga töötamine on pikk protsess ja võib võtta aastaid. Tähtsateks sammudeks on juba see, et tundub, et on käimas olevaid tõdete aksepteerimise protsess.
Lapse paranemisel psühhoteraapilise ravi tulemusena on väga oluline osa lapsevanematel. Lapsevanema aktiivse abita ei ole peaaegu võimalik last ravida. Selle juhtumi praktika kitsas koht on see, et lapsevanemad ei võetud aktiivset osa teraapilises tegevuses. Kui lapskäib teraapias ning pärast läheb koju, kus on kriitiline olukord, siis teraapia resultaadid ei ole sellised, kui nad oleks olukorras kus vanemad osaleks teraapia protsessis. Muidugi, laps saab tugi terapeudi poolt, kuid ikkagi, võimsam protsess on kui vanemad osalevad ning toetavad last ka kodus.
Rääkisin Anna emaga 6 kuud peale teraapia lõpetamist. Tüdruk sai julgemaks eneseväljendamiseks, sai uusi sõpru ning talle meeldib lasteaias käia, sai rahulikkumaks ja hüsteerilisi seisundeid peaaegu ei ole. See tõesti annab tunda rõõmu, et selle väikese inimese elu muutus paremaks ja täiuslikkumaks.
Kasutatud kirjandus:
Teiverlaur, M. (2003). Ego kaitsemehhanismid. Kuidas me prühholoogiliselt kaitseme oma mina.Külim
Pehk, A., Elenurm, T., Rüütel, E.,Tomberg, M., Visnapuu, P. (2001).Loomismäng, Tallinn
Eberlein, G.(2003), Tervete laste hirmud,Valgus
Smith, P.K., Lowie,H., Blades,M(2003). Laste arengu mõistmine, 4.väljaanne, TLÜKirjastus
Mangs, K., Martell, B. (1995). Psühhoanalüütiline arengukäsitlus 0-20 eluaastani, Lund
Cacciatore, R., Korteniemi-Poikela, E., Muovineli, M. (2010). Kuidas toetada laste ja noorte enesehinnangut. Tallinn.
Lendret, G.L. (1994). Игроваятерапия: искусствоотношений. Moskva
Tuuling,L.(2007).Isaga koos on kasvada hea.http://www.lasteaed.net/2007/12/12/isaga-koos-on-kasvada-hea/
Keerberg, A. (26.11.2013). Lahutusest ja selle mõjust pereliikmetele.http://tnk.tartu.ee/0lahutusest.html
Subscribe to:
Posts (Atom)