Surma teema on üleval olnud
teraapias minu kliendiga. Siis kui sa oled olukorras see
„teine“, mitte see kellel keegi suri, aga terapeut, siis on lihtsam aidata ja
toetada võrreldes, kui sa oleksid see, kellel keegi suri. Aga ikkagi minu jaoks
see oli esimene kogemus, kui ma rääkisin kliendiga otseselt surmast, tema isa
surmast. Keegi ei jää siia maailma igavesti, kõik lõppude lõpuks jätavad oma
füüsilise keha. Peale surma hing eksisteerib lihtsalt teises dimensioonis.
Tundub et nii lihtne see on. Aga tegelikult, kui see inimene kes sureb on sinu
lähedane, siis seda on väga raske aktsepteerida. Nagu ka raske aktsepteerida
kui keegi on raskelt haige.
No comments:
Post a Comment